Kultuuriminister toetab Linnamäe paisjärve kaitsevööndi suurendamist
Kultuuriminister toetab Linnamäe paisjärve kaitsevööndi suurendamist
Mõned päevad tagasi allkirjastas kultuuriminister Tõnis Lukas vastuse Jägala Kalateede MTÜ-le, kus on kirjas mitmeid Linnamäe paisjärve ja kultuuripärandi kaitsjaid rõõmustavaid seisukohti.
Kõigepealt juhib minister tähelepanu faktile, et Linnamäe HEJ-i tamm on tunnistatud kultuurimälestiseks mitte muinsuskaitseameti vaid kultuuriministri poolt. Niisamuti otsustab kultuuriminister ka kaitsevööndi laiendamise üle.
Minister toob õigesti välja, et Linnamäe HEJ ja paisjärv on olulise sotsiaalmajandusliku tähtsusega piirkond Jõelähtme valla jaoks ning et vald, esindades kohalikke elanikke, toetab järve säilimist.
Kultuuriministeerium aga seisab selles küsimuses kultuuriväärtuse kaitsel avalikes huvides ning toob huvitava faktina välja, et Euroopa Liidu poolt Euroopa kultuuripärandi aastal (2018) läbiviidud uuringu kohaselt peab 94 % vastanutest kultuuripärandit riigile oluliseks. Mis veelgi olulisem – kultuuripärandi kaitse on Eesti riigi põhiseaduslik ülesanne.
Minister märgib oma vastuskirjas, et kuigi Linnamäe tamm avaldab ebasoodsat mõju kalade rändele, siis tuleb keskkonnamõjude hindamisel arvestada siiski kõiki keskkonnamõjusid, sealhulgas mõju kultuuripärandile.
Keskkonnakaitse põhimõte on tagada keskkonna terviklik kaitse ja keskkonnamõju on ka mõju kultuuripärandile. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse eesmärgiks on keskkonnahäiringute vähendamine, et kaitsta keskkonda, sh kultuuripärandit.
Riigikogu on veeseadust muutes andnud Keskkonnaametile õiguse ja ka kohustuse lahendada olukord, kus põrkuvad keskkonnakaitse ja muinsuskaitse huvid, selliselt, et paisu omanikule seatud kalade läbipääsu nõuet leevendatakse või loobutakse sellest sootuks.
Ministri kirjale on lisatud viide Euroopa liidu vee- ja meremajandamise juhtide kohtumisele, kust võib välja lugeda Euroopa Komisjoni seisukohta, et veepoliitika raamdirektiivi ja loodus-ja kultuurikeskkonna kaitse eesmärgid on ühildatavad. Liikmesriikidel on võimalus tunnistada veekogu tugevasti muudetud veekoguks ja vabastada seega paisuomanik kalade läbipääsu kohustuse tagamisest.
Hea on lugeda kultuuriminister Tõnis Lukase seisukohta, et kultuurimälestiste suhtes kehtib säilitamiskohustus ning absoluutne rikkumise keeld ja et viimati püüdsid Linnamäe paisu hävitada okupandid maailmasõja ajal.
Mulle kui Linnamäe paisjärve kaitsjale teeb suurt rõõmu, kui minister end selgelt ja järve toetavalt väljendab, kasvõi järve likvideerimist eest seisjate kirjale vastates. See annab lootust, et meie kultuuripärand säilib ja nii meie lapsed kui lapselapsed saavad nautida paisjärve ning tutvuda esiisade loodud, töötava elektrijaamaga!
Head jaani!
Kalev Tulits
Volikogu liige
PS! Antud kirjatükk on koostatud ministri vastuse põhjal, kasutades seal olnud lauseid. Lisatud on eesti keelde tõlgitud ministri vastuse lisa.
INFORMATIIVNE TEATIS VEE- JA MEREPOLIITIKA EEST VASTUTAVATELE ISIKUTELE
AMSTERDAM, JUUNI 2016
Informatiivne teatis kultuuripärandi ja veeressurssidega seotud hiljutiste taotluste kohta
(DOC WD/2016-1/8)
Veepoliitika eest vastutavaid isikuid kutsutakse üles võtma teadmiseks esitatud teavet ja teavitama vastavalt asjaomaseid asutusi.
Taustteave
Keskkonna peadirektoraat on hiljuti saanud arvukalt kirju paljude liikmesriikide esindajatelt, kes tegutsevad kultuuri- ja rahvuspärandi valdkonnas (nad on samuti osa foorumist nimega Euroopa kultuuripärandi valdkonna juhtide foorum, mis on seda küsimust arutanud; vt esitlust veebiaadressil http://ehhf.eu/sites/default/files/WFD%202016.pdf). Kirjade tekst ja keskkonna peadirektoraadi vastus on lisatud sellele märkusele.
Selle kooskõlastatud meetmega taotlevad nad üldsuse teavitamist seoses veepoliitika raamdirektiivi (WFD) tõhusa rakendamisega ligiduses asuvatel kultuuripärandi ehitistel ja tegevustel. Nende mure on see, et veepoliitika raamdirektiiviga kavandatud meetmetel keskkonnaeesmärkide saavutamiseks võib olla ebaproportsionaalne mõju liikmesriikide veekogude läheduses asuvatele päranditele, nagu vanad tuuleveskid.
Keskkonna peadirektiiv kaalub asjaomase ühise rakendamise strateegiaga kooskõlas seda, et artikli 4 lõikega 3 võimaldatakse võtta arvesse märkimisväärset mõju laiemale keskkonnale ja seega antakse liikmesriikidele vahendid, et tagada sobiva tasakaalu leidmine veekaitse ja pärandi vahel.
Lisa
Kultuuripärandi eest vastutavate mitme liikmesriigi asutuste ühise kirja tekst
Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Madalmaad, Saksamaa, Taani, Ühendkuningriik, Belgia, Prantsusmaa, Eesti ja Rootsi on teavitanud sarnastest probleemidest seoses EL-i veepoliitika raamdirektiivi ülevõtmisega liikmesriigi õigusse. Mõnes liikmesriigis toimub nn direktiivi ülereguleerimine riiklike veepoliitika eest vastutavate ametiasutuste või muude keskkonnaametite poolt. Tuhanded Euroopa ajaloolised vesiveskid ja muud veega seotud kultuuripärandi ehitised on hävitatud või on hävinemisohus veepoliitika raamdirektiivi tõttu.
Veemajanduskava kohaselt, mille eesmärk on taastada jõgede ökoloogiline jätkusuutlikkus, võimaldades nimelt kalade rännet ja setete voolamist, on enamik liikmesriike andnud oma veepoliitika eest vastutavatele ametiasutustele juhised rakendada leevendusmeetmeid jõevoolu takistamise vastu. Need meetmed siiski eiravad füüsilise kultuuripärandi väärtust ja neil puudub tasuvusanalüüs. Veepoliitika raamdirektiivi rakendamise tulemuse on paljudel juhtudel konflikt vee kui ressursi ja füüsilise kultuuripärandi kui veel ühe ressursi vahel. Riiklikud õigusaktid ei suuda meile edastatud tagasiside kohaselt võrdsustada ja tasakaalustada neid kahte mõõdet, s.t keskkond/vesi ja keskkond kui füüsiline kultuuripärandi. Selline vastandlik konflikt toob kaasa nõudmised sulgeda vesi- ja tuuleveskid piki vooluveekogusid, eemaldada veevarustus vesilinnustest, kui ka suured muudatused ajaloolistes maastikukujundusega aedades ning oma vooluveekoguga kultuurmaastikel.
Usume, et sellised meetmed on kahjulikud füüsilisele kultuuripärandile ja ei ole kooskõlas Euroopa Komisjoni kavatsustega. Esiteks on veepoliitika raamdirektiivi juhenddokumendis märgitud, et mõned meetmed vooluveekogude seisundi parandamiseks võivad kuuluda keskkonnamõju hindamise direktiivi (EIA) alla ja sellisel juhul on kultuuripärandile avaldatav negatiivne mõju olulise tähtsusega. Kui kultuuripärandit peetakse keskkonna osaks, ei tohiks veepoliitika raamdirektiiv seda negatiivselt mõjutada ja kultuuripärandi spetsialistid tuleks kutsuda võtma osa veemajanduskavade koostamisest ning abistama sobivate lahenduste leidmisel. Teiseks tuleb veepoliitika raamdirektiivi ühise rakendamise strateegia (CIS) valguses saavutada nii veepoliitika raamdirektiivi kui ka
üleujutuste direktiivi tihedalt koordineeritud ja järjepidev rakendamine. ELi üleujutuste direktiivis viidatakse selgelt kultuuripärandile kui ühele kasusaajale, mida on vaja kaitsta.
Saame lähitulevikus näha rohkem konflikte seoses veemajanduskavade ja olemasolevate füüsiliste kultuuripäranditega, kuna direktiiviga kehtestatud ajapiirangu puhul uute eesmärkide esitamiseks ja seadmiseks on tehtud erand 2027. aastaks. Võttes arvesse eespool nimetatud õigusnorme kui ka meie veendumust, et traditsioonilised pärandisüsteemid, mis kasutavad veevooge, ei ole seotud vooluveekogude ökoloogilises jätkusuutlikkuse praeguse häirega, pöördume Euroopa Komisjoni poole, et olukorda liikmesriikidega selgitada ja sõnastada ametlik juhenddokument, millega väljendatakse ELi kavatsusi seoses piki vesikonda kulgevate kultuuripärandite säilitamisega.
