Memuaare seoses 12. aprilli kosmonautika päevaga: Kosmonautide söögilaud kaeti Eestis
Per Aspera Ad Astra
Selles vestluses otsime vastuseid kosmosetulnukate salapärase häälega esitatud küsimustele!
Selle aasta 12. aprillikuu päeval on põhjust ka meil tähistada kosmonautika päeva pidulikumalt, sest just sellel päeval 60 aasta tagasi tegi Nõukogude kosmoselendur Juri Gagarin esimese inimesena Vostokil tiiru ümber maailma. Oma osa on selles meie teadlastel sh helkivate ööpilvede avastajal Charles Villmannil, sest juba möödunud sajandi 60-nendatel algas Tõravere observatooriumi teadlastel tihe koostöö kosmose uuringute valdkonnas. Tõraveres käisid ja tegid ühisuurimisi mitmed kosmonaudid, sh NL-i esimene kosmonaut Jevgeni Hrunov, Aleksei Gubarev, Georgi Gretshko koos avakosmoses käinud esimese mehe Aleksei Leonoviga, oma esimesel lennul Saljut-4 pardal olnud komandöri Vitali Sevastjanoviga ja Ameerika astronaudi John Fabianiga.
Kosmonaudid Gretško ja Sevastjanov on taas Tõraveres. Vasakult Georgi Gretško abikaasa Maia Gretško, Charles Villmann, Georgi Gretško, Aksel Kipper, Vitali Sevastjanov ja Väino Unt.
Koostöös valmisid teaduslike uuringute artiklite kogumikud, mille eest said ka kosmonaudid G. Gretshko ja V. Sevastjanov ENSV Riikliku preemia.
Eesti edu on jätkunud, sest 2015. a sai Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) liikmeks, astudes seega kosmoseriikide sekka. Noorteadlased saatsid kosmosesse EstCube-1 ja hiljuti valmistati NASA-le kosmoseuuringuteks stereofotoaparaat jms.
Meil ju oma kosmoseakadeemikki, kelleks on astrofüüsik PhD Ene Ergma.
Samas on vähem teada fakt, et nõukogude kosmoselendurite toidulaud kaeti Eestis, mille eest on kosmonaudid nii vabariigi juhtidega kohtudes kui ka TV ja Eesti raadios esinedes tänanud Eesti toiduteadlasi. Kõige paremini teab protsessist toiduainete tööstustele, uusi tehnoloogiaid ja tooteid välja töötava Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo tolleaegne teadusdirektor Arno Kannike, kelle haldusalasse kuulus ka sublimatsiooni eksperimentaallaboratooriumi töö koordineerimine.
Mis asutus see Konstrueerimis- ja Tehnoloogia Büroo oli?
ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimis- Tehnoloogia Büroo moodustati 1965.a ning Tallinna Külmhoone sublimatsiooni laboratoorium, mis arendas rakenduslikku teadusliku teematikat, liideti selle uue asutusega.
KTB loomise vajaduse tingis liha- ja piimatööstuste kontsentreerimine, uute tehnoloogiate rakendamine seonduvalt ajakohaste suure võimsusega seadmete kasutuselevõtuga seega tarve tööstused tehniliselt ümber varustada. Mõlemad protsessid tõid kaasa hulgaliselt probleeme, millede lahendamiseks oli vaja kvalifitseeritud spetsialiste paljudest valdkondadest. KTB põhiülesandeks jäi liha- ja piimatööstuste teaduslik-tehniline kindlustamine ja kogu tööstusharu innovatsioonipoliitika läbiviimine. KTB koosseisu kuulusid mitmed väljapool Tallinna asuvad uurimis- ja katseüksused: Türi ja Oiu eksperimentaalosakonnad, Jõelähtmes kartongist papptaara eksperimentaalosakond, Vändras juustutehnoloogia uurimisgrupp, Võhmas lihatööstuse aroomi-, värvi- ja lisandite eksperimentaalosakond, Tartus, Lihatehnoloogia osakonna juures liha- ja vorstitoodete eksperimentaallabor. Türil tööstuses oli piima kondenseerimise ja pulbri tootmise väikese võimsusega seadmed, segu- ja pakkemasinad, milledel valmistati koostöös Hollandi NIZO uurimiskeskuse teaduritega piimatööstuse valkude kontsentraatidest valmisdesserte, valgulist vahukoore asendajat, kreeme jt unikaalseid tooteid. Oiul toodeti rasvata juustu, külmutati see, purustati ja müüdi vastavas pakendis eksportkaubana Hollandisse. Hollandi tööstused valmistasid sellest brõnza taolist juustumassi ning turustasid seda Lähis-Ida maades. See võimaldas saada ka valuutat ja osta katseseadmeid Türi eksperimentaalosakonnale ja analüsaatoreid kesklaborisse.
Laboratoorium teaduslike uurimistööde juhendamine viisid sind isegi NSVL Teaduse- ja Tehnika Komitee Kunstliku Külma kasutamise Teadusliku Nõukogu liikmeks. Mis sul sellest ajast meenub?
Sellega kaasnes ligipääs kõikidele toiduainete säilitamisega seonduvate teaduslikele uurimistöödele, sh nn kinnistele teemadele, osalemise konverentsidel, seminaridel ja töögruppides. Üleliidulisi konverentse korraldati traditsiooniliselt kahel korral aastas, lisaks toimusid kohtumised ja arutelud. Nendel osalemist on raske ülehinnata, sest teaduslikud ettekanded ja diskussioonid olid maailmatasemel, mis võimaldas sublimatsioonilaboris uurimisteemasid juhendada ja ka meie rakendusliku kallakuga teadusasutuses nendel kvoorumitel saadud teadmisi ellu viia. KTB teadusnõukogu koordineeris KBFI, TPI-st, EPA-st ja Saku Maaviljeluse instituudist tellitavate teadusuuringuid, korraldas nende tulemuste läbivaatamisi ning vastavalt tööde akuutsusele tegi ministeeriumile ettepanekuid teadusuuringute rahastamiseks. Ühe konverentsi korraldasin ma Tallinnas. Osalejaid üllatas, et lülitasin konverentsi programmi aktiivse puhkuse osa, milleks oli Tallinna Linnuvabriku spordisaalis toimunud võrkpallimäng, basseinis ujumine, saunas lõõgastumine ja seejärel sama hoone II korruse saalis toimunud järelistung koos laudadel leiduva hea ja paremaga. Linnuliha toodete mitmekesisuse ja maitsete osas ei olnud teadusdoktoritel ja nendeks pürgivatel kanditaatidel küll nurinaid.
Mõistan-mõistan. Aga tööl oli tõsine pool. Kuidas te kosmose ärisse sattusite?
Tallinna Külmhoones asuvas Laboratooriumis valmistati kosmonautidele unikaalsel sublimatsiooni meetodil valmistoite. Teadaolevalt kuivab voodipesu ka talvel õues 25`C külma käes, mis ongi loodudes sama protsess, kuid kulgeb aeglaselt. Maakeeli nimetataksegi seda protsessi külmkuivatuseks, kuigi päris nii see ei toimu.
Meie labori köögipoolel valmistati toode tavalisel kulinaarsel meetodil, portsioneeriti, kiirkülmutati spetsaparaadis ning seejärel asetati sublimaatorisse ehk vaakuumaparaati, milles tekitati 0,5 mm elavhõbeda samba sügavune vaakuum, tõsteti selles temperatuur kuni 45 `C ning kuivatati tugevas väljatõmbe õhuvoolus.
Tulemus on suurepärane, sest kõik toitainete struktuursed rakud jäävad terveks ja säilitavad täielikult maitse- ja aroomiomadused. Sellisel meetodil kuivataud toode pakendatakse eraldi aparaadis. See aparaat ja temasse asetatud pakend on eelnevalt läbi uhutud inertgaasiga ning toode suletakse vaakumpakendis. Erinevad kuivatatud tooted taastatakse erinevalt, dessertidele ja marjadele lisatakse toatemperatuuril vett ning see taastub 100%. Borshi taastamiseks lisatakse muidugi kuuma vett, samuti karbonaadi taastamisel. Labori toodete nomenklatuur oli päris laialdane, üle 30-ne, et kosmonaudid oma mitmepäevastel lendudel saaks erinevaid valmistoite. Siinjuures väärib märkimist asjaolu, et ainsana valmistas Tallinna labor (nii teati laborit kosmonautikaga tegelevate ametkondade ja kosmonautide seas ) valmistoite ühes pakendis, seega ka ühes protsessis. Probleem oli teistel selles, et liha, kartulipüree, juurviljad või kaste vajasid erinevaid sublimeerimise (ameeriklastel kasutasid terminit - lüofiliseerimise ) režiime. Meie eksperimentaallabor oli aga välja töötanud unikaalse tehnoloogia erinevate suppide ja praadide komponentide ühiseks külmkuivatamiseks. Seda ei suutnud ameeriklastest konkurendid.
Sellisest teenusest pole varem väga kuulda olnud.
Sublimatsioonilabor oli range reziimi objekt, sest tooteid valmistati NL Kaitseministeeriumi eritellimusel, mis olid seejuures hästi rahastatud. Valmistoodete väljatöötlus oli kohalike tehnoloogide Niina Kivisild, Gerta Kirhstein jt looming. Eriline on ka see, et meie kaks seadet ehk sublimaatorit olid Tallinna Külmhoones töötanud insener Luzkovi omalooming. Luzkov oligi labori asutaja ja ka kollektiivi juht. Tema poolt väljamõeldud ja Külmhoone mehaanikatsehhis valmistatud seadmed olid unikaalsed.
Peale Luzkovi lahkumist sai osakonna juhatajaks Leningradi Külmutusinstituudi haridusega Viktor Tsuklov.
„Luzkovi" 2 sublimaatorit, millede kestad, vaakuumpumbad ja armatuur olid hangitud sõjatööstusest, komplekteeritavad valmistatud osaliselt RMT „Progress"
/Foto EPM arhiivi videolt „Eesti Piimatööstus 1990"/
Olgu siin toote tutvustuseks toodud ka üks näide. Kolm aastat klaaspurgis toatemperatuuril hoitud aedmaasikad taastusid peale kolme minutit vees olemist täielikult, kusjuures nõrgumiseks tassile asetuna täitis aroom kogu laboriruumi ja maitse oli selline nagu just peenralt korjatult. Kui täiendavateks seadmeteks telliti Saksa DV sublimaatorid DG 500 , siis nende katsetamistel selgus, et nii kõrgete nõuetega kui on kosmonautide toit, nendel seadmetel toota ei ole võimalik?
Toote etiketid olid koostatud „keskuses", suht lihtsad ja vahel omapäraste kujunditega. Toon siin paar näidist.
Hapukoor
Taastamise juhend: Paki sisu lahustada toatemperatuuril vees, hõõruda tombikesed ühtseks massiks. 15-20 min pärast on toode tarbimiseks valmis.
Lillkapsa supp
Kuidas siis kosmonaudid teie toidu vastu võtsid?
Eriliseks sündmuseks oli kosmonaut Georg Gretshko 1976.a. visiit Eestisse, mille käigus külastasime laborit ja esinesime ka Eesti Televisioonis. Georgi Gretshko olles sage Eestimaa külastaja, andis järgmisel 1977. a ka raadiointervjuu, mida saab ka täna ERR arhiivist kuulata ning tõdeda, et ta kiitis eesti toiduteadlasi ja Tallinna laboratooriumi toite ning lausa eraldi mädarõigast!
Muidugi meeldisid kosmonautidele ka Eestimaa restoranide toidud, külastades Tõravere observatooriumi olid nad väga huvitatud meie teadurite kosmosealastest uuringutest, kuid alati märkisid ära ka kohaliku söökla toitude maitsekuse.
Paljud teised nõukogude kosmonaudid veetsid Eestimaal Kabli rannas oma perepuhkusi, kus on täna tuntud Kosmonautika Puhkekeskuses, kuid avalikkuse ees nad ei esinenud, olid aga meeldivad vestluskaaslased, sõnasid, et on kosmonaudid, kui keegi neid kõnetas.
Mis mees see Gretshko ka oli? Kindlasti sattusite ka vabamas vormis vestlema.
Meie kohtumisel 1976 varakevadel meenutas Georgi, et kui ta Saljut 4 pardal 1975.a koos Vitali Sevastjanoviga lendas, siis oli joogiks regenereeritud joogivesi. Kumbki ei tahtnud proovida, siis tuli aga keskusest käsk ja laeva komandör Sevastjanov pidi esimesena jooma. Gretshko tunnistas, et see oli psühholoogiliselt üks raskemaid katsumusi – peas toksib teadmine nagu rähn – see on ju minu kusi! Kui G. Gretshko külastas meie laborit ja tutvudes toitude valikuga, oli päris üllatunud selle mitmekesisuse osas, sest kõik ei jõudnud kosmoselaeva pardale! Kiitis meid ja ka raadiointervjuus ning vabariigi parte ja valitsuse juhtidega kohtudes eesti toitude head maitset. Sõnades, et ei ole kahtlust, et neile pakutavad konservides on piisavalt kaloreid ja kvaliteetsed, kuid eesti toidud on ka kosmoses maitsvad! Üllatuseks olid talle maitseainete sublimaadid, sest seal üleval on maitsed hoopis teised, kui maal. Maitsemeeled teevad mingisuguse pöörde. Kui laboris sai karbonaadile lisatud sublimeeritud mädarõigast, siis teatas Gretshko veidi pahaselt: „Et miks te neid meile kaasa ei anna". Teadagi olid otsustajateks meedikud, kartes, et nii vürtsitatud toidud võivad tekitada seedehäireid. Tegelikult aga õnnestus temal meedikutele maitseainete olulisus selgeks teha ja nii järgmisel lennul, 1977. aastal Saljut 6 pardal mädarõigas ja ka meie labori maasikad. Sellel lennul ta tervitaski kosmosest: „Spasibo tallinskaja laboratoria i Arno Arnoldovits, za vkusnõi estonski karbonad!"
Muuseas rääkis ta ka sellest, et kõige põhjalikum kontroll oli nii kosmoselaevas kui ka meeste rõivastuse ülevaatamisel just alkoholi osas. Kuid ta sõnas, et ikka õnnestus mingisugune laeva veepaagike täita konjakiga ning, lausa ime olevat olnud, et 7,5 g oli piisav, et täit mõnu tunda! Kiitis ise selle peale, et vaat kui odavalt saab kosmoses end purju juua!
Teadaolevalt kirjutas G.Grtetshko oma doktoritöö põhiliselt Tõraveres.
Ma tean, et te vestlesite ka veidratest tunnetest ja nägemustest kosmoses.
Kohtumine Georgi Gretshkoga oli igati meeldiv, sest temal oli hea huumorimeel, ta oli ikkagi kosmonaut – uurija, rohkem teadusemees ja vabam oma mõtete väljendamisel. Ta oli ka üks kahest nõukogude kosmonaudist, kes julges pidada päevikut ja tähendas üles ka anomaalsed elamused – nägemused. Ta rääkis, et kord viibides orbiidil täpselt kurikuulsa Kap Horn:i neeme kohal, kus läbi ajaloo on hukkunud palju laevu, kuulis äkilist tormimüha ja tohutute lainete murdumist. Tali oli olnud tunne nagu viibinuks ise tormi meelevallas ja teda haaras kohutav hirm ja paanika. Nagu raportitest võib lugeda ilmneb orbiidil tihti nn. "juuresoleku efekt". Mingil hetkel kosmonaut äkitselt tunnetab ja seda on täheldatud ka grupiviisiliselt, et keegi seirab, vaatab nagu selja tagant.
Ja edasi annab see "nähtamatu manukas" endast märku kummalise, sisemises teadvuses kaikuva kõlatu sosinaga: "Liiga vara, liiga vara ja vääral kombel tulid siia. Usu mind, oma esiisa. Poeg, Te ei pea siin olema! Naase Maale, ära patusta Looja seaduste vastu!". Tihtigi järgneb sellele tõestuseks mõni väike, vägagi isiklik ja tähendusrikas perekondlik detail juba lahkunud vanemast generatsioonist. See fenomen on registreeritud läbi ajaloo paarikümnes pardaraportis. Neid märkmeid üritati meeleheitlikult varjata kompetentsete organite eest. Pädevad organid pingutasid jälle mis kole, et neid päevikuid kätte saada. Kosmonautide vastumeelsus märkmete avaldamise vastu on arusaadav. Kardeti, et kirjutatu põhjal võidakse neid tunnistada hullumeelseteks, kuni sulgemiseni vastavasse raviasutusse. Organite andmebaasides on veel üks kummaline fakt. Praktiliselt kõik kosmoses viibinud spetsialistid, on peale eemalejäämist aktiivsest teenistusest, hakanud tegelema paranormaalsete ilmingute ja nähtuste uurimisega. Peale mõne erandi, kes kuuluvad tänaseks Vene Õigeusu kiriku aktiivsete liikmete hulka. See fakt on aga ideoloogiliselt väga taunitav.
Kas vabariigi elanikud said ka teie labori tooteid proovida?
Kaudselt küll - suurima mahuga hooajaliseks tööks oli laboris mesilasemapiima sublimeerimine. Toorainet tarniti meile lepingu alusel Ukrainast ja kogu sublimaadi kogus läks Tallinna Farmaatsiatehasele. Selleks tööks olid parimad „luzkovi" sublimaatórid, kuid ka sakslaste DG 500-l sai kuivatada. Head olid tulemused ka punapeedi kuivatamisel, mille tellijaks oli Külmhoone, kuna jäätisesegusse erinevate koguste lisamisel andis jäätisele ka erinevad kenad toonid. Seega hinnatud looduslik värvaine!
Kuivatatud sai ka baktermasse ning emajuuretisi, kuid nende omahind kujunes liiga kalliks, mistõttu tööstuslikke mahte ei teinud.
Otseselt said tooteid alpinistid vahel nn praakpartiisid, millede pakendid olid kahjustatud või ka neid, mis olid igati kõlbulikud, kuid „komisjoni" poolt loeti aegunuks ning kosmonautidele telliti värskemad partiid. Eriti tänulikud olid Liviko jahtklubi liikmed, sest nendel oli mingisugune eriluba seilata Balti mere vabades vetes ning külastada Soome ja Rootsi sadamaid.
Tervitan Kosmonautika päeva puhul tolleaegseid kolleege Põltsamaa tehasest, sest ka tuubis marmelaad òli nende menüüs ja endisi koostööpartnereid
Sillamäe kalatööstusest, kes püüdsid lisada kosmonautide menüüsse kalatooteid!
Arno Kannike PhD