3.10.22

Jõelähtme teejuht rändajale ja koduloohuvilisele

Kui soovid Jõelähtme valla põnevate paikade ja huviväärsuste kohta rohkem teada saada, siis sirvi Jõelähtme teejuhti

(Väljaandja Jõelähtme vallavalitsus koostöös Eesti Entsüklopeediakirjastusega, 2010)

 

 

Samuti leiab palju põnevat infot kohaliku elu kohta raamatust "Jõelähtme kihelkonna Kostifesri mõisa Wandjala ja Loo külade ajaloost ja vaatamisväärsustest". (Koostaja Tiia Välk, 2009)

 Vaata raamatut siit 
18.10.23

Jägala juga

LOODUSOBJEKT

Asukohta vaata kaardilt.

Jägala joa (varasem rahvapärane nimi Joarüngas) kõrgus on ligi 8 meetrit ja laius üle 50 meetri. Tegemist on kõige laiema loodusliku joaga Eestis, mis on väga populaarne nii kohalike elanike kui turistide seas. Jägala juga on alates 1959. aastast looduskaitse all (Jägala joa kaitsela). 

Langev vesi on aja jooksul kulutanud klindiserva, mille tulemusel on tekkkinud ca 300 m pikkune ja 12-14 m sügavune järskude kallastega org. Jägala joalt on pärit ka vanim kirjalik teade vesiveskist Eestis (13. sajandi alguses). 

Jägala  juga on vaatamist väärt igal aastaajal. Joa võimsust saab kõige paremini näha kevadise ja sügisese suurvee ajal. Eriline vaatepilt tekib ka talvel külmal ajal kui moodustub massiivne jääpurikatega jääsein.

Kaitstavate looduse üksikobjektide kaitse-eeskirja näeb siit.

Rohkem infot vaata puhka eestis veebilehelt

18.10.23

Rebala muinsuskaitseala - Rebala piirkond

LOODUSOBJEKT

Rebala kaitseala asukohta kaardil näeb siit.

Rebala muinsuskaitseala moodustati 1987. aastal. Eestis on riigi tasandil 12 muinsuskaitseala, mis on valdavalt keskaegsed või uusaegsed vanalinnad. 

 Rebala muinsuskaitseala on looduse- ja inimtegevuse koostöö tulemusena viimase 2500 aasta jooksul kujunenud unikaalne maastik.
 Muinsuskaitseala hõlmab Jõelähtme valla Manniva, Rebala, Võerdla, Koila, Jõelähtme, Parasmäe, Loo, Vandjala külasid, osaliselt Maardu küla ja osaliselt Saha küla.

Muinasaja lõpul kujunes alast Rebala muinaskihelkonna keskus, mis hiljem andis nime kogu maakonnale (Rävala) ja Tallinna linnale (Reval). 

 Muinasaeg (ehk esiaeg) on Eesti ajaloo kõige pikem periood, mis hõlmab aega alates esimeste inimeste jõudmisest pärast jääaja lõppu tänasele Eesti territooriumile (X aastat eKr kuni muistse vabadussõja lõpuni 13. sajandil) ning hõlmab ajaperioodi kuni kirja leiutamiseni.
Muinaseestis usuti, et kogu elus ja eluta loodus on hingestatud (st puudel, kividel, veel, loomadel jm on hing). 

Kaitsealal on muistised kiviajast keskajani, peamiselt kivikirstkalmed ja lohukivid. Kolm tuhat aastat tagasi rajasid toonased Jõelähtme elanikud oma lahkunud lähedastele maapealsed hauamonumendid, mille keskele ehitatud kivist kirstu asetati (põletamata) surnu. 

Kivikirstkalme on maapealne kalmeehitis, mille konstruktsiooniks on suurtest kividest laotud ring ja selle keskele laotud kirst, kuhu surnu sängitati.  Järgmiste tuhandete aastate jooksul mattusid need rajatised mulla alla.

Kalmete kuju ja matmisviis viitavad tihedatele sidemetele Skandinaaviamaade ja Saksamaaga alates hilispronksiajast. Kui 1980-ndate alguses laiendati maanteed, avastati iidsed kivikirstkalmed uuesti ja tõsteti need kivide kaupa 20 meetrit lõuna poole, praegusesse asukohta Rebala keskus-muuseumi juurde. 

Hauapanuseid on leitud 16 kirstust: luust ehtenõelu, pronkspinsett, habemenuge, nööpe, oimuehteid, käevõru, merevaikhelmes. 1939. aastal leiti Kostivere küla maadelt hõbeaare

Rebala ala on Euroopas kõige idapoolsem ala, kus nii suurel hulgal on kivikirstkalmeid ja lohukive. Kokku 74 ruutkilomeetri suurusel kaitsealal on enam kui 300 arheoloogiamälestist nooremast kiviajast alates ning (muinas)külasid, mille vanus on paartuhat aastat. 

Muististe süstemaatilist registreerimist alustas kodu-uurija O. Raudmets 1970-ndate aastate algul. 1979. aastal loodi maakondlik Rebala põllumajandusajalooline kaitseala (13,38 km2), et tõkestada Maardu fosforiidikaevanduse laiendamist selles suunas.

1987 moodustati Rebala kultuuriloo kaitseala (24,95 km2), mis sai riikliku staatuse. 1992 asutati Rebala Fond ja Jõelähtme külas avati 1994. aastal kaitseala keskus-muuseum1998. aastal kinnitas valitsus Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja uued piirid. 1998. aastal laiendati ka oluliselt ala piire, liites alaga Saha kabeli ja küla, Jägala linnuse, Ülgase panga, Kostivere mõisa, Parasmäe ja Kallavere külade territooriumiPraegused piirid kehtestati Rebala muinsuskaitseala põhimäärusega 2016. aastal (RT I, 16.02.2016, 7).

Rebala muinsuskaitseala ülesanne on ajalooliselt kujunenud iidse põllumajandusmaastiku, asustuse, kultuurimälestiste ja kaitstavate loodusobjektide kompleksne säilitamine, kaitse, tutvustamine ning uurimisvõimaluste loomine

Arheoloogiamälestisena on piirkonnas kaitse all Jägala linnus (asub väljaspool kaitseala), kümmekond muinasasulakohta, hiiekoht ja ohverdamispaik, muinaspõllud jm.

Ehitusmälestistena on kaitse all Jõelähtme kirik, postijaam ja kivisild, Maardu ja Kostivere mõisad, Saha kabel. 

Loodusmälestistena aga Kostivere karstiala, Jägala juga ning Ülgase pank.

Allikas: Muinsuskaitseameti veebilehe info.

 

Rebala muinsuskaitseala põhimäärus

Rebala muinsuskaitseala kaitsekorralduskava (kehtiv)

Uue Rebala muinsuskaitseala kaitsekorra avalik väljapanek

 

Ülevaadet Rebala muinsuskaitsealast näeb siit

Vaata turismiinfot riiklikult www.puhkaeestis.ee veebilehelt.

18.10.23

Kostivere maastikukaitseala - Kostivere karstiala

LOODUSOBJEKT

Asukohta kaardil saab vaadata siit

Kostivere maastikukaitseala asub Harjumaal Jõelähtme vallas Parasmäe, Jõelähtme ja Loo küla ning Kostivere aleviku territooriumil, selle pindala on 111,7 ha, millest riigimaale jääb 81,9 ha. 

Tallinna poolt Narva poole suundujatel on heaks teetähiseks Tallinnast ca 20 km kaugusel otse Tallinn-Narva maantee kõrval ja maastikukaitseala lähedal  asuv Rebala keskus-muuseum ja kalmeväli. 

 Kostivere maastikukaitseala on populaarne külastuskoht nii kohalike elanike kui turistide seas. Maa-alal võib eristada nelja suuremat karstijärvedega ala (ehk langatusala), millest enim külastatavad on kaks keskmist (suurt ja väike) ala. 

Kostivere karstiala võeti esimest korda kaitse alla 1959. aastal ja nimetati 1999. aastal Kostivere maastikukaitsealaks.

Karstinähtused on tekkinud kivimite lahustumise ja erosooni tagajärjel, moodustades karstilehtreid ja karstiurkeid, avalõhesid, seenekujulisi moodustisi (sh nn Kivilaud), pisikesi koopaid ning teisi karstivorme. Ala veetase kõigub umbes viis meetrit. Seetõttu on suurvee ajal (peamiselt kevadeti) alad üleujutatud kuid suvel on karstijärved enamasti kuivad ja kasutusel rohumaana. Jõelähtme jõgi neeldub karstialal Kostivere asula juurest salajõena maa all ning tuleb maapinnale maanteest põhja pool Jõelähtme vana silla juures, mis jääb kaitseala piiridest välja.

 Kostivere maastikukaitseala on üleeuroopaline tähtsusega, see on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim (pindala 125 ha, riikliku kaitseala all on 16 ha) ning kuulub Natura 2000 võrgustikku. Kaitseala on eelkõige väärtuslik koosluste ja maastikuilme poolest.
Kostivere maastikukaitse on üks suuremaid leiukohti Eestis, kus on leitud üle seitsmetuhande taimega leiukoht. Alal võib eristada nelja suuremat karstijärvedega ala, millest enim külastatavad on kaks keskmist ala.
 
Kaitsealal oleva karjatusala keskel seisab ala kõige suurem väikeselohuline kultusekivi Liukivi (kõrgus kuni 3,5 m). Inimese tekitatud ümmarguste lohkude tegemise komme oli seotud viljakus- ja sigivusmaagia rituaalidega ning oli levinud I aastatuhandel eKr. Liukivil on kokku kuus lohku. Rahvapärimuse kohaselt olevat Kostivere liukivil lastetust raviv jõud, milleks tuli naisterahval palja tagumikuga kivilt alla sõita. Lohkudega inimtekkelisi kive on kaitseala territooriumil ca 100 ringis. 
 

See on populaarne sihtkoht kooliekskursioonidele aga ka teistele sihtgruppidele, kes liiguvad nii gruppidena kui ka üksinda. Parkla auto parkimiseks asub Rebala keskus-muuseumi juures.

 

Kostivere maastikukaitseala kaitse-eeskiri (kehtiv)

Kostivere maastikukaitse kaitsekorralduskava 2022-2031 (tööversioon)

Rohkem infot vaata puhka eestis veebilehelt.

18.10.23

Kostivere kultuurimõis

KULTUURIMÄLESTIS

Asukoht: Kostivere alevik, Jõelähtme vald

Kostivere mõis asub Tallinnast vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Jõelähtme vallas, muistsetel Rebala aladel, Kostivere alevikus. 
Kostivere Kultuurimõis on Jõelähtme valla Kultuurikeskuse allasutus, kus tegutseb kümmekond kollektiivi ning toimub arvukalt eripalgelisi kultuurisündmusi. Paljudest algusaja üritustest on saanud iga-aastased traditsioonilised üritused. Samuti toimub kultuurimõisas mitmeid üle valla sündmusi. Kauni mõisainterjööri ja hea akustikaga ruume renditakse ka tähtpäevadeks, koosolekuteks, seminarideks jne.
Kostivere mõisast pärinevad esmateated juba 14. sajandist. Sajandite jooksul on mõis üle elanud mitmeid riigikordi ning kuulunud erinevatele omanikele. Enamasti on omanikeks olnud perekonnad ning tegeletud on põllumajanduse ja karjakasvatusega. Säilinud on hulk kõrvalhooneid. Kokku on kultuurimälestistena riikliku kaitse all 14 hoonet ja rajatist. Tänane mõisa peahoone on ehitatud 1776. aastal ja asub koos looduskaitsealuse mõisapargiga jõesaarel.
 
Nõukogude ajal oli peahoone sovhoosi keskuseks. Peale sovhoosi lagunemist alustati Kostivere aktiivsete elanike eestvedamisel aastaid õige kasutuseta ja pooltühja mõisahoone korrastamist ja tehti esimesed renoveerimistööd. Seejärel võttis hoone haldamise üle Jõelähtme Vallavalitsus kes on võtnud südameasjaks mõisahoone renoveerimise ning pea igal aastal saab mingi osa mõisast renoveeritud. 2012. aastal otsustati asutada aleviku kultuurielu elavdamiseks kultuuriasutus, mis sai nimeks Kostivere Kultuurimõis.
 
Mõisa ruumides tegutsevad nii Jõelähtme Muusika- ja Kunstikooli Kostivere filiaal ja ka Põhja-Harju Koostöökogu.