Situatsioon Linnamäe paisu likvideerimise kohta vääriks 147 aastat tagasi Lydia Koidula kirjutatud raamatuga „Säärane mulk" võrdväärset väljaannet, kus lugemisoskamatu Mäeotsa peremees Peeter Pint leidis iseenese tarkusest viisi, kuidas rikkaks saada. Paisu likvideerimine võiks mõnegi ettevõtja oma meelest rikkaks teha. Igal juhul tasuks meenutada akadeemik Gustav Naani, kes üle 30 aasta tagasi kritiseeris Eesti elanikke kihelkondliku mõtteviisi pärast. Tuleb mõelda suurelt, globaalselt. Norra Kuningriik saab 97,9% elektrienergiast jõgedele ehitatud 73 hüdrojaamast. Neil seal on vedanud, et pole kohustust EU direktiivi jälgida. Ja sellest on tõesti kahju, et lõhelised ei pääse tohututele kärestikele kudema. Kus mujal veel Euroopas saaks nii suurearvulist lõhilaste looduslikku populatsiooni elujõulisena hoida? Just globaalses mõttes on Läänemeri (Balti meri) rahvusvahelise veekoguna maailmas kõige saastatum. Sellesse veekogusse on uputatud tuhandeid tonne tänaseks keelatud sõjagaase. Ümberkaudsed riigid on kasutanud seda veekogu toksiliste heitmete suublana. Rootsi Greenpeace´i 2001. aastal Internetis rippunud kirjutise kohaselt oli Rootsi tselluloositööstus alates 1940. aastast paisanud 21 000 tonni kloororgaanilisi ühendeid Läänemerre. Soome tselluloosivabrikud suutsid ainuüksi 1990. aastal suunata 9700 tonni kloororgaanilisi ühendeid Läänemerre. Neid koguseid saaks juba hakata võrdlema USA poolt Vietnami külvatud mürgiga 'Agent Orange', mida kulus 31,000 km² alal metsade roheluse hävitamiseks 76 000 m³, kusjuures selle kemikaali iga kuupmeeter sisaldas vaid 2–3 g dioksiini. Dioksiinide toimest inimeste, eriti laste organismile, on soovitav end teadvustada interneti leheküljelt www.customink.com/fundraising/agent-orange-children .

Seni, kui tselluloositööstused kasutasid 1990. aastateni oma toodangu valgendamiseks elementaarset kloori, sattus dioksiine Läänemerre ja mitte väikestes kogustes. Õnneks mitte otseses kokkupuutes inimestega. Kannatasid eelkõige veeasukad. Üllataval kombel hoidis elustiku suurema hävingu ära Läänemere suur reostatus biogeensete elementidega. Vohanud merevetikad sidusid enamuse tööstustest vette paisatud kloororgaanilistest ühenditest ning need koos biomassiga sadestusid Läänemere põhjasetetesse.

Dioksiinide poollagunemise aeg veekogude põhjasetetes ulatub kuni 170 aastani. Kes vähegi omab protsendi arvestamise oskust, võib arvutada, milline osa ohtlikust dioksiinist võis tselluloosi pleegitamiseks kasutatud elementaarsest kloorist loobumise järel 30 aasta jooksul laguneda. Eestis puudub laboratoorne võimekus väikestes kogustes dioksiinide sisalduse määramiseks. Ja ega me ei teagi, mida me Eestis kohalike mereandidega suust sisse ajame. Seda muret saab vähendada, kui pöördume naabrite poole – meri on meil ühine ja kalu ei häiri kokkulepped riigipiiride kohta.

Soovitused Rootsist: süüa Läänemere suurt räime, lõhet, meriforelli vaid 2–3 korda aastas dioksiinide ja polükloreeritud bifenüülide (PCB) kõrge sisalduse tõttu. See soovitus käib alla 18a vanuste laste ja lastesaamise eas olevate naiste kohta. Teiste vanuserühma inimeste puhul peaksid Läänemerest püütud lõhe ja meriforelli puhul söögikorrad piirduma 100 g portsioniga 1–2 korda kuus (https://docplayer.net/44016033-Adverse-health-effects-of-environmental-pollutants-need-for-risk-analysis.html).

Soome Toiduohutuse Amet Evira soovitas 2017. aastal: Läänemerest (eriti Botnia ja Soome lahest) püütud lõhekalad, meriforell ja üle 17 cm pikkused räimed võivad sisaldada rohkelt dioksiine ja PCB ühendeid, mis on tervisele ohtlikud. Sel põhjusel ei tohiks lapsed, noorukid ja lastesaamise eas olevad naised neid kalu süüa mitte sagedamini kui 1–2 korda kuus ning korraga vaid 100 g. Ligikaudu 1/3 dioksiinidest ja PCB ühenditest ladestub kalade rasvas, mis tuleks enne toiduks valmistamist koos nahaga eemaldada. Alla 17 cm pikkuste räimede puhastamata räimede puhul ülaltoodud piirangud ei kehti (http://aineisto.ruokavirasto.fi/evira20181231/www/en/foodstuff/information-on-food/food-hazards/restriction-on-the-use-of-foodstuffs/dietary-advice-on-fish-consumption/index.html).

Pole saladus, et nii Soome kui ka Rootsi ekspordivad toksiinidega saastatud Balti mere kalu teistesse riikidesse Püüdes säästa oma elanikkonna tervist ja anda kaluritele tööd (Finland export toxic fish from the Baltic Sea https://savethebaltic.wordpress.com/2014/05/22/finland-export-toxic-fish-from-the-baltic-sea/. Sweden sells toxic Baltic salmon to EU: report https://www.thelocal.se/20130508/47782).

Kalapüük on kutselisele rannakalurile elutähtis tegevus. Aga meil siin Eestis müüakse saastatud kalu oma inimestele ja tarbitakse kalurite oma pere keskselt. Ei Eesti tervisekaitse ega keskkonnaamet pole informeerinud Eesti elanikkonda merest püütud kalade toidukõlbmatuse tõttu. Muidugi võib kanda hoolt lõhilaste populatsiooni suurenemise eest. Ent samas peab endale aru andma, et looduse ilu ja toksiine sisaldav menüü ei sobi kokku.

Kihelkondlikult mõeldes ja Jägala jõge silmas pidades peab arvestama ka tõsiasjaga, et selle jõe looduslik lõhilaste populatsioon hävis täielikult juba 1938. aastal seoses Kehra tselluloositehase käivitamisega. Selle sündmuse kohta saab lugeda Heino Kasesalu artiklist ajalehest „Tartu Postimees" (https://tartu.postimees.ee/4456793/heino-kasesalu-kui-jagala-joe-kalad-keerasid-kohud-pusti). Tehase heitvete mõju Jägala jõele kestab tänapäevani. Keegi ei ole võtnud vaevaks tõestada, et Jägala jõe vees on võimalik tagada lõhilaste arengu täielik tsükkel alates marjaterast kalamaimude koorimisest kuni kudema tagasi tulemiseni. Tselluloositööstuse heitvete mõju kaladele on 2012. aastal avaldatud kokkuvõttes (http://www.bepls.com/feb_2013/4.pdf) mitmekülgne. Heitvee toimel pidurdub kalade kasv ja areng, kahjustub immuunsüsteem, mõjub toksiliselt vereloomele, muudab pärilikkusetegurit (koos mutageensusega), mõjub ainevahetusele ensüümide tasandil, tekivad paljunemise väärtalitused suguküpsuse eas, keha erinevates kudedes leiavad aset mikroskoopilised muutused. Oleks tore, kui Eesti keskkonnateenistused ja kalateadlased suudaksid ümber lükata viidatud artiklis toodud väited. Me võime ju vaadata videopilte, kuidas meriforellid Linnamäe tammist püüavad üles ujuda, ent ei tõde asjaolu, et need võivad olla kasvanduses kunstlikult üles kasvatatud 10 000 noorkala järglased, mida Eesti Energia igal aastal Jägala jõkke laskis.

Kahtlemata on peale Linnamäe paisutuse kaotamist tehniliselt võimalik taastada kuus praeguseks üleujutatud Jägala jõe väikest kärestikulist lõiku. Vastavad andmed on kirjas Nikolai Laanetu 2011. aastal koostatud ekspertarvamuses „Linnamäe HEJ paisjärve veetaseme alandamise ja allalaskmisega seotud keskkonna mõjude kohta". Selles töös on esitatud teisigi seisukohti, mis seab kahtluse alla lõhilaste arvukuse suurenemise võimaluse Jägala jõel:

• Tähelepanuväärseks tuleb pidada Mart Kanguri (1985) katsepüükidele tuginevat informatsiooni, kui ta märgib: "1980. aastail tõusis reostunud Jägala jõkke küll veel üksikuid meriforelli ja lõhe kudukalu, kuid nende noorjärke katsepüükides ei leitud."
•  Meriforelli raamatus (Kangur 2009) esineb kokkuvõttev märge, et allpool Linnamäe paisu forell praktiliselt ei sigi. 1991. aastast alates tehtud 15 katsepüügis on saadud vaid ühel korral üks 0+ vanusrühma eksemplar.

Ülaltoodu viitab asjaolule, et Jägala jõe veestik ei tarvitse olla piisavalt hea, et tagada kalamarja edukat inkupeerumist ja koorumist. Seda võib põhjustada Kehra paberivabriku heitvetega jõkke sattunud ligniinide (kaasnevad paberitööstusega) ja selle lagunemisel tekkivate toksiliste ühendite kõrgenenud kontsentratsioonid vees (fenoolid, metanool, karboonhapped http://enviroment.ru/mc/refbooks/hydrohem/ch5-1.html). Näiteks lõhilaste hulka kuuluv vikerforell (Oncorhynchus mykiss) talub fenooli kohtsentratsiooni vaid 0,12-0,19 mg/l ja konnad (Rana pipiens) vaid 0,03-0,05 mg/l. Kalamarja ja ka konnakudu tundlikkus fenoolsete ühendite suhtes on veelgi suurem, kui täiskasvanud isenditel, eriti tundlik on mari vahetult kudemisejärgsel perioodil.

Teiseks oluliseks teguriks peale kesise veekvaliteedi on ka Jägala joast allavoolu jääva jõelõigu kärestike sobivus kalade kudemiseks seoses Jägala hüdroelektrijaamaga. Nimelt kasutab see Jägala jõe vett, mille veehaare asub vaid mõnisada meetrit joast ülesvoolu. Vähese vooluhulkade korral, mis esinevad talvel peale kalade kudemise perioodi, külmuvad joast allavoolu jäävad kärestike lõigud kuni Jõelähtme jõe suudmeni suures osas kuni põhjani ning kui sinna ongi lõhelised kudenud ja kui mari pole veel hukkunud tselluloosivabriku vete saaste tõttu, siis siia koetud mari külmub ja oodatud tulemust pole.

Seega, kui iseenese tarkusele tuginevad lõheuurijad ja paisulammutajad soovivad taasasustada enne 1938. aastat olnud Jägala jõe lõheliste asurkonna, siis tuleks sulgeda esmalt Kehra tselluloosi tehas või rajada tehasele printsipiaalselt teise tehnoloogiaga reoveepuhastussüsteem (vaakumaurutus või membraantehnoloogia), lõpetada Jägala hüdroelektrijaama töö ja taastada jõe ühtlane vool üle Jägala joa.

Läänemere lõhelised on tõenäoliselt veel järgnevaks 100 aastaks sisuliselt toidukõlbmatud. Mida vähem neid püütakse ja süüakse, seda parem on rahva tervis. Seega pole vaja pingutada EU direktiivide valguses lõheliste suunamist Jägala jõe koelmutele, mis suure tõenäosusega ei anna oodatud tulemust. Ja isegi, kui suure rahalise kulu ja pingutustega saavutatakse positiivne tulemus, siis seda kahjulikum on see elanikkonnale. Sellega peab arvestama seni, kuni Läänemeri on üks saastunumaid meresid maailmas. Lootus selle seisundi kiireks paranemiseks ei ole tõenäoline.

Kui meie ametkondade esindajad otsustavad iseenese tarkusest ja formaalselt EU direktiivist lähtudes siiski Linnamäe paisu allalaskmisega käki kokku keerata ilma asjakohaste uuringute ja süsteemsete teadmiste rakendamiseta, siis võime hiljem tagantjärele tõdeda, et pole kalu ja ka elektrit 2000 majapidamise tarvis. Ega ka puhkeala kohalikele elanikele, lisaks veel olulist muinsuskaitselist ja huvitavat hüdrotehnilist rajatist. Vastutav ametnik võib seepeale öelda: „Pole midagi, see-eest saime efektiivselt kasutada suurel hulgal raha Euroopa Liidust".

Tõnu Kurissoo
bioloog