Bioloogid

Tõnu Kurissoo

Nikolai Laanetu

 

Jägala jõe looduslik lõhe ja meriforellide populatsioon hävines 1938. aastal peale Kehra tselluloosikombinaadi käivitamist. Tselluloositehase reovesi mõjutab jätkuvalt Jägala jõe elustikku isegi peale bioloogilist puhastust. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (www.riigiteataja.ee/akt/101092015012) kohaselt kuulub olulise keskkonnamõjuga teguri hulka (§ 6 lõige 12) paberi või papi tootmine tootmisvõimsusega vähemalt 200 tonni ööpäevas või pulbi (st tselluloosi) tootmine puidust või samalaadsetest kiudmaterjalidest, 2015. aastal Keskkonnaameti korraldusega nr HJR 1-15/15/63 kinnitati "HORIZON" Tselluloosi ja Paberi Aktsiaseltsi tootmisvõimsuseks on 73 500 t tselluloosi (www.envir.ee/sites/default/files/horizon_luba_10_02_2015.pdf ) ehk 73500:365=201,37 t ööpäevas. Tegelikult on ööpäevane toodang suurem, sest plaanilise remondi tõttu ei toimu tselluloosi keetmist kõigil 365 päeval aastas. Siirdekalade kudemisala suurendamise analüüsides ülalpool Linnamäe tammi on ignoreeritud tselluloosikombinaadi olulist mõju vee kvaliteedile. Tehase heitvee puhasti väljavoolus on suurim lubatud sisaldus ühealuseliste fenoolide puhul 0,1 mg/l ja kahealuseliste fenoolide puhul 15 mg/l. Samas on teada, et letaalne kontsentratsioon 50%-le kokkupuutes on lõhilaste embrüo vastsetele 0.2 μ/l ehk 500 korda lahjem kontsentratsioon kui puhastusseadme väljalasus lubatud.

Keskkonnaministri 2915. aasta määruse nr 77 (www.riigiteataja.ee/akt/108012016010) kohaselt on vesikonnaspetsiifiliste saasteainete piirväärtused fenooli puhul 7 μ/l ja kahealuseliste fenoolide (resortsinooli) puhul 10 μ/l. Kahealuseliste fenoolide piirväärtus on 1500 korda väikesem kui „HORIZON" ettevõtte puhastusseadme väljalasus lubatud. Kehras kasutatava tehnoloogia tõttu satub reovette vees lahustuv sulfaatne ligniin, mis bioloogilises puhastusseadmes ei lagune. Vees lahustuva sulfaatse ligniini toksikoloogiline piirväärtus on 2 mg/l (www.os.x-pdf.ru/20raznoe/772717-8-gidroekologiya-uchebnoe-posobie-pdf-sozdan-pdffactory-pro-probnoy.php). Sulfaatse ligniini kontsentratsiooni ei ole määratud üheski Jägala jõe kvaliteeti käsitlevas ekspertiisis ning seda ei ole nõutud teha ka veekasutusloa puhul. Sulfaatse ligniini üheks omaduseks on kondenseeruda ning sadeneda veekogu põhja. Kehra vabrik kasutab tselluloosi tootmiseks männipuitu. Puidulaastude keetmisel tekib märkimisväärses koguses tallõli, mis sisaldab hormonaalse toimega rasvlahustuvaid ühendeid – taimseid steroole. Vaatamata tallõli eraldamisele tootmisprotsessis satub osa neid ühendeid heitvette ning need ei lagune bioloogilistes puhastusseadmetes. Lisaks sellele valmistatakse tallõlist tselluloosi ja paberi valmistamisel kasutatavaid kemikaale, mille jäägid satuvad samuti heitvette. Hormonaalse toimega steroolidel on omadus muuta kalade soolist vahekorda. See omakorda mõjutab antud piirkonnas kalade taastootmist. Aruannetes on märgitud proovipüükides leitud isendite arv, ent mitte isas- ja emakalade sooline vahekord.

Lõhejõgede keskkonnatingimuste parandamiseks anti juba 1998. aastal HELCOM soovitusega 19/98 (www.helcom.fi/Recommendations/Rec%2019-2.pdf). Vastavateks meetmeteks võivad olla vee kvaliteedi ja kvantiteedi parandamine, kasvukohtade taastamine, inimtegevusest tingitud mehaaniliste takistuste eemaldamine või muud lõhede rännet hõlbustavad meetmed. Jägala jõe vee kvaliteeti ja kvantiteeti parandamata lõheliste kudemise ajal ei ole võimalik saavutada Kehra tselluloositehase reoveepuhastusseadmete olulise moderniseerimata ja saada soovitud tulemusi lõheliste paljunemiseks Linnamäe paisu likvideerimisega. Võttes arvesse sulfaatse ligniini ja tallõli omadust, on tõenäoline, et Linnamäe paisjärv aitab hoopiski vähendada Kehra tehasest vette jäävate kemikaalide negatiivset mõju paisulasele kalastikule. Jägala jõe vee kvaliteet ei sõltu ainult Kehra tselluloositööstusest.

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (www.riigiteataja.ee/akt/101092015012) kohaselt kuulub olulise keskkonnamõjuga teguri hulka (§ 6 lõige 23) tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine üle 100 tonni ööpäevas või tavajäätmete prügila püstitamine, kui selle üldmaht on üle 25 000 tonni. Jõelähtme jõe valgalal Harju maakonnas Jõelähtme vallas Rebala küla territooriumil, kus oli kavas 66,7 hektarile ladestada kuni 4,5 miljonit tonni prügi. Näiteks 2010. aastal käitles prügila ligikaudu 160 000 tonni tavajäätmeid Lisaks olmejäätmetele ladustati 2013. aastal Tallinna prügilasse 95 000 t Iru prügipõletusjaama koldetuhka. Koldetuhk sisaldab lisaks inertsele materjalile kloriidide, sulfaatide, fluoriidide ja bromiidide lahustuvaid sooli ning raskmetalle (https://ros.edu.pl/images/roczniki/2018/006_ROS_V20_R2018.pdf), mis sademete kaasabil pääsevad veekogudesse. AS Maves poolt 2014. a koostatud „Keskkonnamõju eelhinnangus" kalade rändetee avamiseks Linnamäe paisu juures (www.maves.ee/wpcontent/uploads/2017/02/Jägala-Linnamäe-avamine-KMH-eelhinnang.pdf) on lk 18 toonud ära tagasihoidliku vihje, et Jägala jõe valgalal võib paikneda tööstuslik või muu inimtekkeline reostusallikas (nt prügila) ning Jägala jõe suudmeala setetest leiti mitmeid tööstuslikku päritolu ühendeid nagu PAH, PCB-d, trikolorobenseen. Jägala jõe põhjasette proovist leiti ka elavhõbedat ja vaske ning dioksiine. Jägala jõe proovidest leitud toksiinide olemasolust hoolimata tegi AS Maves järelduse: „Kuigi ka käesoleval ajal pole ohtlike ainete koormus välistatud ning väärib tähelepanu, ei ole see argumendiks Jägala jõge lõheliste jõena perspektiivituks tunnistada. Kokkuvõtteks: Jägala jõe alamjooksu vee kvaliteet ei takista kalastiku hea seisundi taastamist." Viimase väite osas on Helsingi komisjoni ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni siiani kehtiv soovitus 32-33/1 aastast 2011 (www.helcom.fi/Recommendations/Rec%2032-33-1.pdf) eriarvamusel ning ei ole lisanud Jägala jõge Eesti esmase tähtsusega lõhejõgede hulka, kus on vajalik inimtekkelise takistuse avamine kalade rändeteel. Soovituses 32-33/1 on lisatud, et lisaks sobivale kudemisalale on vajalik, et

• Vee kogus ja kiirus peab olema piisav ning vooluhulka tuleb hoida tasemeni, mis vastab lõhe-ja meriforelli marja ning noorte ja täiskasvanud kalade vajadusele;
• jõe kallastelt toitainete, orgaaniliste ainete, setete ja liiva koormus oleks väike ning prügi või saasteained ei mõjuta veekogu ega põhjasetted;
• jõe ääres olev taimestik pakub kaladele varju ja kaitset röövloomade eest, samuti ka putukatele elupaiku, mis võivad vee kohal hajudes olla lõhilastele sobivaks toiduks.

Dokumendis "Ülevaade EL Loodusdirektiivi mage- ja riimvete elupaikadest ning taime ja loomaliikidest Eestis", Tartu 2001 on toodud andmed vooluhulkadest Jägala jões: Jõe pikkus on 103 km, valgala 1573 km2, aasta keskmine vooluhulk 7,24 m3/s, minimaalne (95%, 30 päeva) külmal perioodil 0,92 ja soojal perioodil 0,67 m3/s, maksimaalne 111 m3/s (vaatlusperiood 1942-1998) lang 82 m. Veekvaliteedi järgi kuulub jõgi III klassi (Loigu, 1992).

„Horizon" Tselluloosi ja Paberi Aktsiaseltsile väljastatud keskonnakompleksluba võimaldab aastatel 2005–2999 võtta Jägala jõest tehnoloogilist vett iga aasta I kvartalis 2375000 m3. Lisaks tehnoloogilisele veele on samal perioodil lubatud kasutada 1 250 000 m3 jahutusvett. Siit järeldub, et külmal perioodil võib aktsiaselts „Horizon" külmal perioodil kasutada 0,466 m3/s, ehk pool jõe vooluhulgast. Linnamäe paisu allalaskmisel on kudemisalasid võimalik paisjärve setetest puhtaks pesta, ent orgaaniliste setetega kaetud kallastelt jääb saastekoormus püsima kümneteks aastateks. Samuti ei piisa noorkaladele röövkalade, -lindude ja -loomade eest varjupaiku ning looduslik toidubaas jääb kesiseks. Paisu allalaskmine ei likvideeri ka Kehra tselluloosivabrikust ja Jõelähtme prügilast tulenevat reostust. Seni avaldatud hinnangutes Linnamäe paisu allalaskmise kohta puudub hinnang Jägala jõe vee kvaliteedi kohta lõheliste kudemisperioodi järel. Nõukogudeaegne maastikukujundus liigniiskete maa-alade kuivendamiseks on Jägala jõe talvistele vooluhulkadele oma jälje jätnud. See on just aeg, mil lõhemari on eriti tundlik keskkonnamürkide suhtes. Kehrast lähtuva fenoolide ja sulfaatse ligniini lahjendamiseks ohutuse kontsentratsioonini ei jätku lihtsalt puhast vett. Lisaks sellele tekib vähese vooluhulga puhul pakaselistel talvedel jäätumine, mis võib hõlmata kudemisalasid tuues kaasa kalamarja hukkumise.

Paisu olemasolul tagab paisjärves olev veemass keskkonnamürkide täiendava lahjenduse ja jääkaane all olev soojem vesi tagab vähemalt allpool paisjärve asuval kudealal lõhemarja arenguks sobivad tingimused. Jägala jõe lõhepopulatsiooni suurendamise kavades on keskendutud paisjärve alla jäävale kudemisaladele, ent sellest ei piisa kalade arvukuse suurendamiseks, kui muud tingimused on jäetud täitmata. Viimases osas on ekslikult või tahtlikult jäetud analüüsid tegemata. Tõepärased tulemused saaksime üksnes sel moel, kui eksperimentaalselt suudetakse tõestada, et Jägala ja Jõelähtme jõe vees enne paisjärve on viljastatud lõhemarjast võimalik saada elujõuline populatsioon. Vastasel juhul on tegu paisjärve likvideerimisel tehtud mõttetute kulutustega, kohalike elanike elukeskkonna ja kaitse all oleva ehitusmälestise kahjustamisega.