31.08.14

Elanike arv 2012: 754

Nimekuju: 1241 Kostæueræ; 1379 Costiuere; 1424 Kostevere; 1732 Kostiwerre; 1822 Kostifer.

Mõisaline kuuluvus: Kostivere mõis.

Kihelkondlik kuuluvus: Jõelähtme kihelkond.

Halduslik kuuluvus: 19. sajand Kostivere mõisavald; 1891 Jõelähtme vald; 1947 Jõelähtme külanõukogu; 1992 Jõelähtme vald.

 

Kostivere (Kostæueræ) kuulub nende põliskülade hulka, mida on nimetatud juba „Taani hindamisraamatus". Tol ajal oli see suhteliselt väike küla, mille suurus oli 6 adramaad. Küla valdajaks oli Conraduse-nimeline vasall, kellele kuulusid ka Koila ja Vandjala küla ning osa Parasmäe külast (vt „Taani hindamisraamatus" mainitud külad, lk 77). Tema nime juures leiduv ladinakeelne sõna iuvenis (noor) on kirjutatud nähtavasti selleks, et eristada teda kellestki teisest samanimelisest, võimalik et Rebala küla valdajast (vt lk 177). 1379. aastal esimest korda nimetatud Kostivere mõisa kujunemise käigus kaotati pooled talud (rajati mõispõllud), nii ongi 1467. Ja 1636. aastal olnud külas ainult kolm talu. Ka 1688. aastast pärineval kaardil on Jõelähtme jõe kurisu juures mõisast põhja pool märgitud kolm talu, mille peremeesteks olid Kusich MartOha Mart ja Ara Andres. Külasse oli arvatud ka kaugemal mõisamaade piiril paiknev Urke üksiktalu (peremees Urcka Jürgen). Neid talusid on nimetatud ka 1765. aastal, kuigi 1744. aastaks oli kogu küla juba mõisastatud. Jõelähtme pastor Heinrich Christopher Wrede on 1720. aastatel nimetanud Kostivere veskit (mölder Mölleri Tenno) ja kõrtsi (kõrtsmik Karro Mihkel). Ta on märkinud ka Urke üksiktalu, lisades, et see on „praegugi veel katkust saadik tühi". Mõisate riigistamise tulemusena (1919) toimunud ümberkruntimiste ajal sai Kostiverest riigimõis, tekkinud uutele taludele anti mõisasüdamest kaugemal asuvad maad. Pärast Nõukogude okupatsiooni muudeti riigi mõis juba 1941. aastal Kostivere sovhoosiks, mis ajapikku kujunes ümbruskonna suurimaks majandiks. 1982. aastal liideti sovhoos Tallinna Näidislinnuvabrikuga. Neil aastail ehitati endise mõisa ümber kujunenud asulasse koolimaja, ambulatoorium ning lasteaed. Tänapäeva Kostivere on Eesti oludes üsna tüüpiline maa-asula, millel on lootust areneda moodsa põllumajandusliku tootmise, kinnisvaraarenduse ja turismi vallas.

 

Kostivere Liukivi ja hõbeaare

Kostivere küla tagusel karjamaal kõrgub Rebala muinsuskaitseala kõige suurem väikeselohuline kultuskivi (kõrgus kuni 3,5 m) – Kostivere Liukivi. Kivil on ühtekokku 6 väikest nõgusat lohku, mis oleks otsekui jalakannaga sisse vajutatud. Need lohud ei ole ohvriandide jaoks, sest üks neist paikneb kivi püstjal küljel. Kivil olnud aga rahvapärimuse kohaselt imeline vägi, mis ravinud lastetust. Selleks tuli õnnetul naisel palja tagumikuga kivilt alla sõita. Kivi peal on näha ka liulaskmisrenn. 1939. aastal leiti Kostivere küla Arali talu põllult hõbeaare, mis on Eesti muinasaja lõpu rahutute sündmuste keerises peidetud aarete hulgas üks uhkemaid. Kostivere Liukivil usuti olevat viljatust raviv toime. Kasetohust vakka või torbikusse asetatud hõbevara oli jäänud kunagise hoone rusudesse, otse ahju kõrvale. Aardes on 5 punutud keskosa ja plaatotstega kaelavõru, 5 hoburaudsõlge, 18 õhukesest hõbeplekist lõigatud rinnalehte, mägikristalliga ripats, filigraantraatidest esiosaga sõrmus, õhukesest hõbeplekist kumer ehisnaast, 6 ripatsiks muudetud raha, 113 rohelisest, kollasest, sinisest ja valgest klaasist helmest ning 115 hõbemünti. Müntidest on haruldasimad Taani esimesel võimuperioodil (1219–27) Tallinnas löödud mündid, mis Taani kuningas Valdemar II lasi vast rajatud linnuses vermida.

 

KOSTIVERE MÕIS (Kostifer)

  • Jõelähtme kihelkond
  • Esimesed teated 1379
  • Omanikud: keskajal Pirita klooster
  • 1574 Ewolt Freytag
  • 1629 Jakob Hastfer
  • 1716 liideti Maarduga
  • 1772 Johann von Brevern
  • 1843 Johann von Gernet
  • 1857 Hedwig von Rosen
  • 1907 Alexander Julius von Dehn

Mõisat on esimest korda ajalooallikates mainitud 1379. aastal, mil see koos vesiveskiga kuulus von Lechtise perekonnale. 15.–16. sajandil oli mõis peamiselt Pirita kloostri valduses. Pärast Põhjasõda olid sel Maardu mõisaga ühised omanikud. 1772. aastal sai uueks omanikuks Johann von Brevern, kelle ajal ehitati ka varaklassitsistlik härrastemaja ning esiväljakut ümbritsevad majandushooned, sealhulgas karjakastell. 1905. aasta rahutuste ajal mõis põletati. Seejärel ostis mõisa Alexander von Dehn, kes lasi põlenud peahoone peaaegu endisel kujul taastada. Pärast võõrandamist 1919 sai Kostiverest riigimõis.

On huvitav, et 1927. aastal pöördus mõisa viimane omanik A. von Dehn Jõelähtme vallavalitsuse poole palvega, et teistega võrdsetel alustel lubataks tal osta mõisasüdamest talukoht. Valla volikogu, pidades silmas asjaolu, et von Dehn oli tubli põllumees, nõustus sellega. Teise maailmasõja ajal töötasid riigimõisa põldudel ka Jägala vangilaagris kinnipeetud juudid. Nõukogude ajal paiknes peahoones Kostivere sovhoosi peakontor. Tänapäeval asub põhiliselt tühjas mõisahoones Kostivere postipunkt. Säilinud on suur hulk kõrvalhooneid, millest vaatamisväärseimad on peahoone vastas teisel pool auringi paiknev sammastikuga ait ning peahoonest ida poole jääv viinavabrik. Mõisakompleksi kuulub ka Jõelähtme jõel paiknev kivisild, mis on maanteesillana kasutusel tänini. Mõisast umbes kilomeeter põhja pool Loo külas asuvad Hollandi tuuliku varemed.

Toimetaja: KALEV ALGO