12.02.14

Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval kell 11.00

 

Kogudust teenib õpetaja Margus Kirja

 

Jõelähtme kihelkond on väga vana ja pühakodagi võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Koguduse alguseks võiks tinglikult nimetada aastat 1219, mil Kallavere külje alt oma retke alustanud ristimisrühm ristis ümbruskonna inimesed. Kirik oli Jõelähtmel juba kindlasti 1220-tel aastatel. Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel, 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni.

 

Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a. arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart.

 

Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a. sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a. Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud.

Esimesed vaimulikud, kes kogudust teenisid, olid Tallinna piiskopi poolt ametisse määratud Taani preestrid. Esimesed isikulised andmed vaimulike kohta pärinevad alles reformatsioonijärgsest ajast.

 

Eesti kultuuriloo jaoks kõige olulisem vaimulik on olnud Gustav Heinrich Schüdlöffel (2.10.1798 – 8.12.1859). Teda peetakse üheks esimeseks, kes hakkas koguma Kalevipojaga seotud pärimusi ja avaldas need ajakirjas "Inland" 1836. a.

 

Schüdlöffel julges esimesena kasutusele võtta nn. uue kirjakeele ja avaldas Ahrensi uuele grammatikale tuginedes tõlkeraamatu "Thomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal" (1844)

 

Jõelähtme kihelkonna kultuuriloo kontekstis vääriks märkimist ka Paul Loppenowe (1.02.1826 – 1.06.1901). Jõelähtmesse tuli ta 1863. a. ja juba järgmisel aastal avas siin köstrikooli. Pisut hiljem avas ta kooli Maardu Randveres ja Jägalas, siis Kostiveres (1867) ja Sahal (1868). Loppenowe sulest ilmus 1884. a. õpperaamat "Rehkendamine küla koolis".

 

Jõelähtme kiriku ebatavalisusele viitavad ka mõned vanad pärimused. Üks lugu jutustab, kuidas Jõelähtme kiriku parandamise ajal vedanud üks töölistest teistega kihla, et ööseks altarile magama heidab. Õhtul teinud teised temale altarile aseme. Mees heidanud magama. Öösil tulnud kolm kirikuõpetajat kiriku. Üks nendest olnud selle kiriku õpetaja. Käskinud meest ära minna. Mees ei läinud. Õpetaja peksnud mehe raudvitsadega läbi. Hommikul mees õpetaja juure. Õpetaja ei teadnud öisest sündmusest midagi, seletanud, et kiriku peale vanne olevat pandud. Kolm õpetajat pidavat teda valvama: üks kes elab ja kahe eelmise õpetaja vaimud. Nõnda kestvat see põlvest põlve.

 

Allikas: Eesti Kirjandusmuuseum

Toimetaja: KALEV ALGO