Head sõbrad, Eesti Vabariigi kodanikud, head Jõelähtme inimesed!

Täna tähistame üheskoos Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva ja  Jõelähtme valla loomise 127. aastapäeva. Oleme ikka meie vabariigi sünnipäeva ja valla tähtpäevi au sees hoidnud, kuid nüüd vabariigi 100. aastapäeval on see tunne meie kõigi sees eriti ülev ja tähendusrikas. Täna võime ja tahame meenutada sündmusi, mis muutsid meie valla ja riigi saatust 100 aastat tagasi. Sünnist algab ju kõik ja ilma sündimiseta poleks kellelgi millestki edasi rääkida.

Siiski oleks aus alustada veel varasemast, nimelt omavalitsuste moodustamisest. Jõelähtme valla kui iseseisva omavalitsusüksuse alguseks loetakse 19. jaanuaril 1891. aastal toimunud esimest valla volikogu koosolekut. Valdade iseseisvumine ja võimu koondumine mõisatest väljapoole andis rahvale võimaluse ühistes asjades kaasa rääkima ja otsustama hakata. Nii võibki öelda, et valdade sündimine oli omamoodi ettevalmistus iseseisva Eesti riigi sünnile, omavalitsuste esinduskogudest kasvasid välja tulevased riigimehed. Ja neid ei tulnudki väga kaua oodata, juba paarkümmend aastat hiljem olid olemas mehed ja naised, kelle ülim siht oli oma riigi loomine.

Kui me mõtleme ennast tagasi 100 aasta taguste sündmuste keskele, siis saame aru, et tegemist oli ülimalt keerulise ja raske perioodiga meie rahva ajaloos, käimas oli suur ilmasõda, mida üksik varasem põlv veel näinud polnud. Asjaolude kokkusattumiste tõttu avanes meil hiilgav võimalus luua oma riik ja õnneks olid olemas need, kellel oli julgust ja oskusi õigel hetkel tegutseda. Kui me poleks ise haaranud initsiatiivi, ei oleks ükski suurriik meile iseseisvust pakkuma tulnud, pigem olid nad arvamusel, et selline pisiriik ei saa üksi toime tulla ja kestma jääda. Me teame, et ainuüksi vaba tahte avaldamine iseseisvaks saada ei andnud meile meie oma riiki, selle eest tuli meie esivanematel – meestel, naistel ja lastel, reaalselt lahinguväljal võidelda, verd valada ja mõnikord ka elu jätta. Me võitlesime omaenda riigi enestele ise välja ja ajalugu näitas, et oskasime seda hinnata ja arendada.

Kahjuks ei lastud meil meie iseolemist liiga pikalt nautida, nii nagu suured segadused meile meie riigi andsid, nii nad ka selle võtsid – kahjuks ei tekkinud siis, 1944. aastal meil võimalust jälle end vabaks võidelda nagu veidi enam kui paarkümmend aastat varem vabadussõjas. Meie riigi vaenlased olid selleks liiga tugevad. Iseseisvuse kadu oli meie rahvale ränk hoop, sõdade ja küüditamise läbi sai hukka ja kannatas väga suur hulk meie rahvast. Sõja tõttu olid sunnitud paljud pagema mere taha ja neil ei avanenud kunagi võimalust kodumaale naasta. See oli neile, eesti patriootidele, väga raske katsumus kanda.

Kuid nagu me juba muinasjuttudest teame, siis kurjus, eksisteerigu ta ükskõik millisel kujul, ei saa kunagi lõplikult võita, ei saanud kestma jääda ka kurjuse impeerium Nõukogude Liit. Saame nüüd tagantjärele tõdeda, et taasiseseisvumise tõid meile kultuuriinimesed. Me laulsime ennast vabaks! Kas saaks olla veel midagi ilusamat ja südant soojendavamat, kui see, et meie iseseisva riigi taastamiseks ei pidanud paukuma ükski püss ega langema ükski inimene?

Eestlust kannavad ja hoiavad just kultuur ja haridus. On rõõm tõdeda, et möödunud aastal saime tähistada 330 aasta möödumist hariduse andmisest Jõelähtmes. Hariduselu alguseks Jõelähtme aladel loetakse aastat 1687, mil asutati Jõelähtmesse esimene kool, kus õpetajana töötas Forseliuse õpilane Marten. Tänu emakeelse hariduse andmisele oleme me üldse niikaua kestnud, et saame rääkida rahvast, keda nimetatakse eestlasteks. Eestikeelse kultuuri ja keele hoidmine on aktuaalne ka tänapäeval. Tihti esitame endale rahvana küsimuse, mis on meie suur eesmärk? Tavaliselt peitub ilu lihtsuses, minu jaoks seisneb meie riigi ja rahva eesmärk meie kestma jäämises, igavesest ajast igavesti.

Lennart Meri tuletas omal ajal rahvale meelde, et iseseisev riik on pidev loomisprotsess, milles me KÕIK oleme võrdväärsed osalised. Ta meenutas ka, et oleme ainus EESTI riik maailmas; ainus, kus räägitakse ja mõeldakse eesti keeles.

Jätkuks meil ja meie järeltulijatel tarkust hoida keeles ja meeles seda ainsat armsat veel sadu aastaid.

Head juubelisünnipäeva meile kõigile!

Elagu Eesti!